Robert Brantberg
Mannerheim
Valge kindral 1914 – 1918.
Trükikoda: Gummerus Kirjapaino Oy, Jyväskylä 2004.
320 leheküljed, ISBN 952-5170-37-3.
Parun Carl Gustaf Emil Mannerheim (1867 – 1951) läks Esimesse
maailmasõtta
ratsakaardiväebrigaadi komandörina ja tsaari saatjaskonnaohvitserina. Algusest
peale võttis ta osa rasketest lahingutest austerlaste ja sakslaste vastu
Lõuna-Poolas.
Kindral Mannerheim oli võimekas rindekomandör.
Tsaar Nikolai II autasustas teda Venemaa hinnatuima ordeniga – Püha
Georgi ristiga juba 1914. aasta sügisel. Autasu andis üle Venemaa vägede
legendaarne ülemjuhataja ja Gustafi sõber, suurvürst Nikolai Nikolajevitš.
Mannerheim hakkas karjääriredelil kiiresti
tõusujoones liikuma. 1915. aasta kevadel nimetati ta ratsaväediviisi komandöriks.
Ta sõdis edukalt Bukoviinas ja Rumeenias.
Mannerheim oli Peterburis, kui puhkes 1917. aasta
veebruarirevolutsioon. Tsaar loobus kroonist ja saadeti Siberisse asumisele.
Gustaf pöördus tagasi rindele, kuid keeldus andmast truudusevannet Ajutisele
Valitsusele. Ta ülendati sellegipoolest kindralleitnandiks ja nimetati
ratsaväekorpuse komandöriks.
Suvel valmistas Mannerheim koos ülemjuhataja Lavr
Korniloviga ette kontrrevolutsioonilist riigipööret. Võimu ülevõtmine Aleksandr
Kerenski valitsuselt ebaõnnestus ja kindral Kornilov vangistati. Gustaf
vallandati sõjaväest.
Mannerheim naasis detsembris Soome, kus samuti oli
puhkenud rahutusi. Senati esimees Pehr Svinhufvud nimetas Gustafi
valitsusvägede ülemjuhatajaks. Gustaf võttis Pohjanmaal olevatelt venelastelt
relvad ja moodustas praktiliselt tühjal kohal põhiliselt talumeestest koosneva
sõjaväe, mis saavutas Tampere ja Viiburi veristes lahingutes võidu punaste
mässuliste üle.
Võiduka sõja lõppedes läks Mannerheim erru, kuna ta
ei kiitnud heaks Saksamaa mõju kasvamist Soomes.
Valge kindral on iseseisev järg teosele Tsaari
ohvitser 1867 – 1914, mis jutustab Gustafi värvikaist
noorusaastatest.
Käännös suomesta Jouko Maijala. Tekstin
tarkastanut Paul Oja.